Mägisibul "Winter hardy Varieties" mix

Aed- mägisibul "Talvekindlad Hübriidid" - Sempervivum × hybridum.
Fantastiline looduse saavutus, mis ei karda ei külma ega põuda!
Lihakatest lehtedest koosnevad rosetid on sfäärilised või lamedad, kuni 20 cm läbimõõdus ja kõrgusega kuni 8 cm. Lehed on munajas-lantsetjad, terava tipuga, rohelised, punaka äärisega.
Õitseb juulis-augustis. Kasutatakse kiviktaimlas, alpiaias, samuti omapärastes konteinerkompositsioonides.
Nimetus: tuleneb ladinakeelsetest sõnadest "semper"- alati, ning "vivus"- elus, mis tähendab, et taim on võimeline säilitama oma leherosetti ka äärmuslikes tingimustes.
Venemaal nimetatakse taime ka "kiviroosiks", "jänesekapsaks" ja "mägisibulaks". Õitsemise ajal meenutab mägisibul hauduja kana, ümbritsetud rohkearvuliste tibudega, siit ka populaarne ingliskeelne nimetus "Hens and Chickens"- "hauduja kana tibudega".
Mägisibulaid on väga palju erineva kuju ja leheroseti värvi poolest. Esimesed kogemused mägisibula kasutuses maastikukujunduse elemendina saadi juba keskajal. Keskaegse Euroopa elanikud istutasid oma majade rõhtkatused mägisibulaid täis, selle mälestuseks on säilinud ka ühe liigi nimetus- katus- mägisibul (Sempervivum tectorum). Inglismaal kasutatai seda taime kui elusat katusekivi.
Kasvukoht: kõik liigid vajavad hea valgustatusega kasvukohta, kuid võivad leppida ka kerge varjuga. Varjus kaotavad taimed küll kompaktsuse, nende lehed muutuvad kahvatu-roheliseks, varred venivad välja.
Muld: arenevad hästi igasugusel kultiveeritud mullal, mis pole niiske. Kuid eelistatud on kuivad, vaesed, liivased mullad. Kui muld sisaldab liigselt toitaineid, moodustavad taimed küll suurema roseti, kuid värv on kahvatum, kui tavaliselt, ning taimed on väiksema talvekindlusega. Kõikide liikide jaoks on sobilik muld neutraalne või kergelt leeliseline.
Istutus: taimed istutatakse nii, et nende vahekaugus suurtel oleks 10-15 cm ja väikestel liikidel 3-5 cm. Aasta pärast täidavad tütartaimed vaba mullapinna.
Hooldus: seisneb õigeaegses umbrohu hävitamises, ning õitsenud õisikute eemaldamises koos surnud leherosetiga. Mägisibulat kastetakse vaid korra- peale istutamist. Niiskes mullas hakkavad alumised lehed mädanema. See on esimene märk liigsest niiskusest.
Paljundamine: tavaliselt vegetatiivselt, seemnetega paljundamine ei ole otstarbekas, kuna enamikel liikidel tekib palju tütartaimi. Nende eraldamist ja istutamist viiakse tavaliselt läbi kevadel, vahel ka suvel. Väga väikesed rosetid pannakse ettekasvatuspeenrasse, suuremad otse kasvukohale vahekaugusega 10 cm. Seemned külatakse veebruaris- märtsis mitte sügavamale kui 1mm. Idanevad temperatuuril +20°C. Tõusmed ilmuvad 3-5 päeva pärast. Tõusmeid hoitakse valguse käes, kaitstes otseste päikesekiirte eest. Alalisele kasvukohale istutatakse juuni lõpus- juulis. Mägisibul talub pikaajalist reisi postipakis, vajamata sealjuures erilist pakkimist.
Kasutamine: väga efektne grupina põõsaste lõunapoolsel küljel, vaip- kompositsioonina, kiviktaimlas, ning kallakutel. Väga hästi sobivad erinevad sordid ja liigid põllukivide vahele kaunistuseks.
Kaaslased: ei sobi kokku võimsalt kasvavate taimedega!

Muide, miks istutatakse mägisibulaid kangekaelselt ainult alpinaariumi? Nendest taimedest saab imelisi erivärvilisi "vaipu", mis on efektsed igal pool aias. Sealjuures, sobivad taoliseks istutuseks eriti väikeste rosettidega mägisibulad, kõige paremini tunnevad mägisibulad end liivas ja kastmata. Sel juhul on rosetid kõige erksamad, ning õitsemine kõige rikkalikum, ning nad taluvad vesiseid talvesid ilma kadudeta.
Tahaks lisada siia veel mõne tähelepaneku:
* Mägisibul ei ole võimeline talvituma toas. Mägisibulate kompositsioonid, mis on istutatud madalasse kaussi, või liuale, talvituvad seevastu suurepäraselt lume all.
* Mägisibulad, mis on istutatud avamaale oktoobris- novembris, hukkuvad tavaliselt.
* Mitte mingil juhul ei tasu istutada mägisibulat kõrgete puude lähedusse. Langevate lehtede all nad närbuvad, ning hukkuvad.
* Mägisibulaid, mida kasvatatakse peenardes (kaubanduslikul eesmärgil) tuleb ümber istutada iga kolme aasta tagant. Peale seda aega muutub taimede kurtiin kumeraks, rosetid aga väiksemaks. Kuid, sellised "elavad künkad" on kaunid vaadata lillepeenras või kiviktaimlas.
* Sortide nimetustes valitseb täielik segadus. Tahtes luua tõelist kollektsiooni oleks kasulik soetada ühe nimetusega taimi erinevatelt kasvatajatelt, ning võrrelda neid omavahel.
* Peale massilist õitsemist tuleb kindlasti eemaldada õisikukandjad. Muide, kõik vist ei tea, et rosetid, mis annavad õisikuvarre, hukkuvad. See aga kompenseeritakse rohkearvuliste vegetatiivsete järeltulijatega.

Loe rohkem Seemnemaailma lugemissaalis: Loe rohkem: "Meeste armastatud taim".

Eng.: Houseleek, hens and chicks. Suom.: Mehitähti. Sven.: Taklök. Bot. syn.: Sempervivum tectorium L.